Live Your Life... !

Tereee... :) Vot ei vabandagi seekord, kuna see nagunii midagi ei päästa.. :) Võtan parem kohe härjal sarvist kinni..

Juba rohkem kui 2 kuud on möödunud mu eelmisest postitusest, kuid ega te siin väga paljust ilma ei ole jäänudki..

Endiselt töötan sama farmeri all, kuid nüüdsest tema teises farmis, mis asub kuskil 40km kaugusel eelmisest. Kuna avokaadode hooaeg sai läbi, siis kolisime ka oma asjad siia teise farmi.. kus seadsime end õdusalt sisse ühte plekist seinadega KUURI.. :D Esmapilgul veidi eemaletõukav "uus kodu", on nüüdseks (pärast põhjalikku küürimist) täiesti elamiskõlbulikuks muutunud ja mis peamine - farmer lubab meil siin TASUTA elada! Nagu ma vist varem juba maininud olen, on siin farmis lisaks avokaadodele ka banaaniistandus, kus me ka peamise aja oma tööpäevast veedame. Kuna me Jackoga oleme juba päris pikalt sama farmeri all töötanud, siis on ka me tööülesannet põld avardunud. Erinevad traktorid on juba igapäevased töövahendid; banaanikobarate üksinda "humpimine" (korjamine) ning puude langetamine ei valmista mingeid probleeme ning seda vasaku käega; ühe käega traktori juhtimine ja samal ajal teise käega umbrohu spray'mine/pritsimine on nohu; uue niisutussüsteemi paigaldamine käib kinnisilmi.. ühe sõnaga - Chuck Norris.. värise!

Aitab nüüd tööjutust! Ega me siia tööle ei tulnud..

Nagu eelmises postituses mainitud, siis käisime farmer Paul'i ja tema naise Sarah'ga telkimas..

4. juunil asusime teele Cooktowni lähistel asuva Archer's Point'i poole. Tegemist on ühe superilusa poolsaare laadse rannaribaga, kus kunagise kullapalaviku ajal asus sadamakai, mida meie seekord kalastamiseks kasutasime.. Teel sinna ja tagasi, külastasime ka erinevaid vihmametsi ja aborigeenide linnakuid ning ka legendaarset Lion's Den'i pubi. Ühe öö veetsime veel kuskil karavanpargis, mille nimi mul parasjagu meelde ei tule...

Kuna see Archer's Point oli vägagi mõnus koht lihtsalt olesklemiseks, siis sõitsime sinna ka järgmisel ndlavahetusel, et natuke oma uimedega sõpru kimbutada ja rannas lõkkel vorste sussutad..

Nii.. vahepeal sai mõni nädal tööd jälle vihutud ning ühel nädalavahetusel rentisime Jackoga omale auto, et 70km kaugusel olevat Cairns'i linna külastada. Autoks valisime Toyota Starlet'i (35 daala 24h, pluss 20 taala bensu peale..- pole paha ! ), mis meid vägagi edukalt teenis.. Esialgu oli harjumatu roolivõimu puudumine ning muidugi ka see, et rooli oli keegi kõrvalistuja ette sokutanud, ja et kõik vastutulevad autot sõitsid vastassuunavööndis.. :P plussiks oli vähemalt automaatkäigukasti olemasolu.. :) Cairns'is ööbisime kuulsas Gilligans'i bäkkpäkkeris ning tutvusime muidugi ka lähemalt Cairns'i ööeluga..

Nii.. järgmine märkimisväärne sündmus oli vast 17. juulil, Mareeba Rodeo külastamine. Tegemist oli Queenslandi osariigi suurima rodeoga, mis hõlmas endas ka päris korralikku tivoliparki. Meie Taaviga julgesime, pärast pikka kaalumist, ära käia ainult kummituste raudteel.. :D Rodeo võistlus oli seekord meeskondlik, kus omavahel võistlesid kohalik Queensland'i meeskond ning New South Wales'i pulliratsanikud.. Lõpptulemuseks oli see, et rahvast oli murdu ja NSW võitis. Vot.

"KES EI TÖÖTA - SEE EI SÖÖ!!!" (peenikesel toonil).. ehk siis jälle töötasime sutsu.

24. juulil pakkisime oma kompsud siin farmis kokku, et minna tööle Ayr'i linnakesse arbuuse ja kõrvitsaid korajama. Kuna meie farmer, Paul, oli minemas sõpradega Airlie Beachilt nädalaks ajaks purjetama, siis saime meiegi tema autoga Airlie Beach'ile, mis asub täitsa Ayr'i küljeall.. ja kuna töö alguseni uues farmis, oli mõned päevad aega, siis otsustasime selles imelises rannakuurordis mõne päevad veeta.. Nagu telefonivestlusest uue farmeriga selgus, siis ei pruukinudki meil seal uues farmis väga palju tööd olla, millest tulenevalt otsustasime Paul'i ära oodata ja temaga vanasse farmi tagasi tööle minna.. ehk siis õnneks või kahjuks, olime "sunnitud" veetma ühe nädala selles paradiisis.. :P Kuna Airlie Beach asub kohe Great Barrier Reef'i (Suure Korallrahu) külje all, siis otsustasime minna kahepäevasele purjekakruiisile ümber Whitsunday saarte, mis hõlmas endas ka snorgedamist ning sukeldumist Great Barrier Reef'il! Esimene õhtupoolik möödus jahil pidutsedes, järgmisel hommikul jäime ankrusse Whitsunday saare äärde, et külastada kuulsat Whiteheaven Beach'i. Tegemist on maailma kõige puhtama ja valgema liivaga rannaga (98% Silica). Seal samas lähedal asub väike saar, kus on teadaolevalt kõige rohkem madusid, ühe ruutmeetri kohta maailmas.. lihtsalt teadmiseks :) Pärastlõunal oligi aeg minna esmalt snorgeldama ning seejärel sukelduma.. Kuna ma ei olnud eales isegi mitte snorgeldanud, siis oli minu jaoks see õhtupoolik üks meeldejäävamaid, minu elus! Karp jäi lahti juba snorgeldades (õnneks oli snorkel/toru suus :P).. ja kui lõpuks mulle õhuballoon selga pandi ja hädavajalikud näpunäited (allveesuhtlus jne.) antud said, siis oligi aeg minna elus esimest korda sukelduma.. Peab mainima, et see kogemus oli midagi uskumatut.. olla 6 meetri sügavusel veeall ning näha seda maailma, mis seal all oli - kirjeldamatu! Lisaks instruktorile, oli meiega veeall kaasas ka üks venelasest fotograaf, kes meie veealust trippi filmis ning minul oli kaasas ühekordne veealunefotokas.. loodetavasti näete neidki jäädvustusi peagi.. Kõige parem, kogu selle asja juures, oli see, et meie Jackoga olime ühed vähesed, kellele esimene sukeldumine oli TASUTA! Ärge küsige miks.. me ka ei tea..:) Peab tõdema, et see nädal, oli kui mitte parim, siis üks paremaid nädalaid minu elus kindlasti..! :) Peab mainima, et nüüd saan ma oma endisest töökaaslasest aru, miks ta pidevalt sukeldumas käib-jah, Grete.. see on nakkav! Ja olen õnnelik, et see just Great Barrier Reef'il toimus, mis muideks on ainus elusorganism, mis on nähtav avakosmosest ning on üks seitsmest maiilmaimest..

Peab tunnistama, et pärast 8-tunnist tagasisõitu farmi, ning hommikul 6.30 tööle minnes, oli kerge kass peal küll... :S :D.

Nüüd ongi aeg juba nii kaugele jõudnud, et kalendrisse vaadates, peab tõdema, et viisa aegumiseni, on jäänud kõigest 27 päeva.. Praegu enam muid suuri plaane polegi, kui tööd rabada, et koju saaks lennata.. :D Jah.. peab tunnistama, et see seiklus on jõudmas otsakorrale..

Okei.. vabandan siiski.., et: pole vahepeal mahti saanud blogi trükkida, et igas lauses on ligi 14 koma, et sõnade järjekord on vale, ja et oma eesti keele õpetajalehäbi teen - vähemalt ÜRITAN selle blogiga lõpuni jõuda! :)

Karta on, et järgmine ja võimalik, et ka viimane postitus, ilmub siia juba Eestimaa pinnalt kirjutades.. (mis peaks juhtuma kuskil septembri alguses).

Elame näeme-näeme elame!

HAPPY DAYS!

My name is Oll, Farmi-Oll!

Nonnniii.. südametunnistus ei lasknud enam pikemalt luuslanki lüüa.. :) Üritan siis nüüd kuidagimoodi oma vahepealsed tegemised kirja panna.. :S Paljustki olete juba arvatavasti, tänu kõikvõimsale internetile (Farmi-Olli ja Farmi-Jacko videopäevikud youtube'is, pildid orkutis jne.), teadlikult, kuid ega kordamine tarkuse emale liiga ei tee.. :D

Praeguseks olen oma rännakuga jõudnud siis Põhja-Austraaliasse, Cairns'i lähedal asuvasse Tolga väikelinna. Tantsukingad on asendunud mitte-oma-esimest-noorust-elavate tossudega, ning valgest triiksärgist on saanud vägagi praktiline, pruunikas töösärk...

Aga enne veel, kui räägin oma siinsest elust, mainin mõne sõnaga ka, kuidas ma siia kanti jõudsin.


Viimaste Sydney nädalate jooksul, käisin ma koos Martininga ära sünnipäevaks saadud lõunasöögi kruiisil Sydney lahel; tantsutädi Jenny ja tema sõpradega tennist mängimas; ning Taronga loomaaias, mis oli vägagi super elamus. :) Viimane tööpäev Sydneys, oli mul 2. mail. Paraku, nagu tihtipeale juhtub, hakkas mul "tantsuäri" edenema just mõned nädalad enne Sydneyst lahkumist. Kliente tekkis kordades juurde ning nagu mulle mitmelt poolt öeldi, siis oodatakse mind kindlasti tagasi. Üks on kindel - kui ma peaksin teiseks aastaks tagasi tulema/minema, siis töö leidmisega probleeme ei tekiks.


Kalkuleerides erinevaid võimalusi, siis otsustasin ma idakalda tripi tulevikuks jätta ning 5. mail Cairnsi lennata (Kuna Jacko oli mulle juba nii töö kui elamise valmis kaubelnud.. tänud talle! :)). Pärast südaööd Cairnsis maandudes, magasin ma ühe öö hostelis, et järgmisel hommikul juba bussiga Tolga poole suunduda.


Siin Tolgas (õigupoolest natuke Tolgast väljas), elame ja töötame Jackoga, Lankesteri nimelises avokaadofarmis. Lankester on meie bossi Pauli ja tema naise Sarah, kes on mõlemad väga lahedad, perekonnanimi. Tööpäevad algavad reeglina kell 7 hommikul ning lõpevad kell 4 õhtul, tööpäevad on reeglina esmaspäevast reedeni. Minu tööülesanneteks on siiani olnud puu otsast avokaadode korjamine, okste toestuslaudade kokkukorjamine ning hiljem virna ladumine, puude pruunimine (puudele ilusate soengute tegemine ;)), ning ühe päeva töötasime Jackoga ka Pauli banaanifarmis, kus vedasime 40-70 kiloseid banaanikobaraid käru peale. Jacko töötab reeglina pakkimisshedis. Erinevate tööülesannete täitimisel olen vägagi suurepäraselt täitnud nii autojuhi, traktorijuhi ja ATVjuhi ülesandeid (kahel viimasel ei olnud vähemalt rool valel poole :D:D). Ehk siis, kes veel ei tea, siis Austraalias on samuti vasakpoolne liiklus, nagu näiteks Inglismaal, kuna Austraalia oli üks Suurbritannia koloniaalriikidest. Ja muide - Austraalia riigipea on endiselt Inglismaa kuninganna.





Tööst vabal ajal oleme Pauli, Sarah ja kolme kaastöötajaga (kes ka siin elavad ja kellest 2 on nüüdseks lahkunud), valmistanud kordamööda erinevaid õhtusööke (minu ja Jacko firmaroa - keedukartuli, hakklihakastme ning külmkoorekastme vastu, ei saanud muidugi mitte keegi.. :P Pidasime Jacko sünnipäeva. Korra käisime ka kalal - minu ja ühtlasi ka kogu kamba saagiks (:D) oli 3 kala ja 2 kilpkonna.. :S:D.





Eelmisel reedel käisime Pauli ja Jackoga, lähedal asuvas Athertoni linnakeses baaritiirul (algul mängisime Tolga baaris juba traditsiooniks saanud piljardit). Laupäeva veetsime koos kahe jaapanlannaga Mission Beachil ning pühapäeva saatsime mööda müstiliselt ilusal Dunk Islandil, kuhu meid viis Mission Beachilt 20ne minutiline veetaksosõit. See saar oli midagi, mis nii mul kui Jackol, näo naerule vedas.. Pole kumbki meist varem sellisel troopilisel saarel viibinud... ;)




Täna on neljapäev, 27. mai, ja hetkel on seis selline, et töös tuleb siin farmis mõneks nädalaks paus sisse. Nüüd tulebki meil välja mõelda, kuhu minna, mida teha.. aga nagu aussidel (austraallastel) kombeks öelda - no worries, mate!, siis ei muretse me ka veel üleliia ning käime arvatavasti nädalavahetusel Paul'i ja Sarah'ga outback'is kämpimas (Paul lubas meid viia ühe jõeäärde telkima, et kala püüda ja Austraalia tõelist loodust näha ja kogeda.. ja võib-olla ka üks õlu juua :P).



Ja nüüd ilmast.. (taaskord Ilma-Peebu toonil): Kui Sydneys on praegu õhutemperatuur üldiselt juba alla 20ne soojapügala (kuna teatavasti on Austraalias hetkel TALV), siis siin Põhja-Austraalia aladel, on termomeetrinäit stabiilselt 30ne kraadi ringis.



Nii.. põhimõtteliselt saidki nüüd vast kõik olulisemad sündmused lühivariandis kirja pandud.. kellel huvi ja kes veel ei ole sattunud nägema meie Youtube'i videopäevikuid (Farmi-Oll & Farmi-Jacko in OZ) ning pildimaterjali Orkutis (minu videote alt leiate ka videopäevikute osad), siis võite pilgu peale visata, et asjade käigust paremat ülevaadet saada... :)



Vabandan siiralt, et viimase pooleteise kuu jooksul, igal hommikul minu blogi avades, pettumuse osaliseks pidite saama, kuid luban end taaskord edaspidi parandada.. :)


Lõpetuseks.. üks fraas minu ja Jacko ühest viimasest lemmikhitist - Laika.. kosmosesse sai.. :D

Uued tuuled puhuvad...

Vahepeal on märkamatult möödunud juba seitmes verstapost 12-st ning juba vähem kui 4 veel jäänud... Sellest tulenevalt, olen jõudnud otsusele, et aitab küll nüüd sellest linnaelust - linnas elada ja tööl käia, võin ma ju Eestis ka... (no see teine asi vist praegusel ajal nii kindel ei ole.. :D). Sestap ongi mul nüüd plaan maikuu esimesel nädalal tantsukingad ja viigipüksid ära unustada ning linnatolm jalgelt pühkida. Esialgne plaan on leida netist mõni inimene või seltskond, kes omab autot ja kellel samuti plaan siit Sydneyst mööda idarannikut üles poole liikuda, ning nendega siis kütuseraha ära jagada. Ideaalis võiks see tripp kuskil 10-ne päeva ringis kesta, peatudes vahepeal erinevates huvitavates paikades (Surfers Paradise, Byron Bay, Fraser Island,...), et siis lõpuks kuskil farmis maanduda ning farmitöödega algust teha (nagu öeldakse - põllumees põline rikas!). Tahaks ikka oma silmaga kängurud, koalad, krokodillid ja püütonid ära näha.. :P Oleneb, kuidas plaanid sobivad, kuid võimalik, et minu teed ristuvad taaskord Jacko omadega..

Vahepealsetel nädalatel ei ole midagi jalustrabavat juhtunud, olen jätkuvalt teinud kolimistööd, jätkanud taas jooksutiirudega, ning tädisid ja lapsi õpetanud...

Reedel, 2. aprillil, käisime Hardiga Anngretil külas. Tegime barbeque'd, maitsesime erinevaid kokteile (Anngreti segatud :)), mängisime mingit kohalikku lauamängu (jäin viimaseks) ning vaatasime une tulekuni "Family Guy'd" - oli tore õhtu! :) Järgmisel päeval käisime veel koos Hardi, Anngreti ja tema elukaaslase/tantsupartneri Kiel'iga Coogee rannas kohvikus ja võrkpalli toksimas. :)

5. aprillil käisin koos ühe oma kliendi June'iga, Lõuna-Sydneys asuvas Royal National Park'is bushwalk'il. Imelik, kuidas ma tabasin ennast söögipausi ajal mõistmast, kui ahistav see betoondzunglis elamine on... Tegelikult tundsin ma seda juba ka Sinimägedes käies.. Võimalik, et asi on selles, et olen terve oma elu elanud, suuremal või väiksemal määral, looduse keskel ning seetõttu ka see Sydney kesklinnaelu, pikapeale ahistavaks on hakanud muutuma.. Seda enam ootan ma juba mai esimest nädalat... :)

Headust ja kevadist rohelust teile kõigile! ;)

"ja Madist raske pinaliga.."

Take the time to cherish everything you see...

Kõlab küll juba kulunud klišeena, kuid sellegipoolest panen teele oma vabandused, kuna viimasest kirjatükist on möödas juba kuu aega. Peamiseks põhjuseks on taaskord puhtakoeline laiskuss.. kuid osalt võib süü veeretada ka töömehe kiirele elutempole (selline see eestlane juba kord on). Kuid lisaks töötamisele, olen jõudnud käia ka mõnel päris huvitaval üritusel ja ühes väga huvitavas kohas...

Töötamise all pidasin siis silmas loomulikult õhtuseid tantsutunde, mida on üldjuhul kokku ligi neljal - viiel, on juhtunud ka kuuel õhtul nädalas. Ning tantsutamisele lisaks on tekkinud juurde ka tööd, sellest kolimisfirmast. Nii siis ongi viimasel ajal juhtunud nii, et äratus on 6.30 või vahel ka 5.30, seejärel väike dušš, kiire lonks kohvi ja rongi peale. Kolimistöölt naasen reeglina kuskil kella nelja paiku, kuid on juhtunud ka, et olen kell 1 juba tagasi ja on juhtunud ka, et lõpetame, alles 8 paiku.. (ära küsi.. :S). Seejärel taaskord väike dušš ja kerge söök (vahest oleme Martiniga pärast tööd käinud söömas Cheers´i nimelises baaris, kus 10 doltsi eest saab väga viisaka prae ja kui 5 doltsi juurde panna siis saab pindi karastavat õltsi ka.. :P) Ja seejärel kuskil kella 8-ks jälle jalgakeerutama.. et kuskil poole 11 paiku lõpuks koju laekuda.. ja taaskord väike dušš ja kiire söök võtta.. ja vot ei ole siis enam viitsimist blogi kirjutama hakata.. ja kui ka on vabam päev, siis juba ette tead, et võiks/peaks blogi kirjutama.. aga sellega on jälle nii, et käsu peale ei tule.. :D Noh.. loomeinimeste värk...

27. veebruaril käsime Martiniga taaskord Olympic Park'is. Seekord polnudki eesmärgiks hottooge müüa, vaid hoopis gold seatingul tipptasemel kergejõustikut vaadata ning meie omale Eesti 400m rekordinaisele Maris Mägile kaasa elada.. :) Võistluse nimeks oli Sydney Track Classic 2010 ning kohal olid teiste seas austraallaste aud ja uhkused - teivashüppe olümpiavõitja Steve Hooker, naiste kettaheite olümpiavõitja Dani Samuels, tõkkejooksja Sally McLellan; lisaks veel põhjanaabrist odaviskaja Tero Pitkamäki. Marisega õnnestuski paraku mul nii palju kohtuda, et kui tema ja teised jooksjad staadionile tulid, siis märkas ta mind staadioni serva ääres seismas ja peale edusoovimise ja plaksulöömise, meil ei õnnestunudki suhelda.. aga no piisas minu plaksustki, et 200m isiklik rekord joosta.. :P

Pühapäeval, 14. märtsil, seadsin kella 10 paiku hommikul, sammud taaskord Bondi Beachi poole. Seekord selleks, et osa saada maailma parimate surfarite mõõõduvõtmisest üritusel nimega Boost Mobile SurfSho 2010. Tegemist oli esimese proffide osavõtul toimunud surfivõistlusega Bondi rannas, üle 22 aasta. Ja osalejate nimekiri oli muljetavaldav.. Mina, kes surfiga enne absoluutselt kursis ei olnud, olin kuulnud vaid ühe mehe nime - Kelly Slater (pildil), tegemist on 9-kordse maailmameistriga, kes ei pidanud paljuks ka Bondile võistlema tulla. Veel osalesid kõvematest nimedest Taj Burrow (hetke nr. 1 maailmas), Owen Wright (võitis selle võistluse), Mick Fanning (ka paarikordne maailmameister). Show oli võimas.. rahvast oli murdu ja päike küttis taaskord halastamatult.. sinna, kuhu mu käsi ei ulatunud päikesekreemi määrima (seljale), olid õhtuks tekkinud, justkui joonistatult, punased päikesepõletuse laigud ja triibud, lisaks põlesid jalalabapealsed korralikult ära (ei taibanud sinna kreemi panna). Vahepeal toimus seal igast vaheshowsid ja nänni loopimist rahvasekka, nii et ei saanud juhust kasutamata jätta ja nii sain minagi selle ürituse reklaamsärgi omanikuks.. :P (veits väike küll on, aga masu ajal käib kah..).

Eile, 19. märtsil, tegin siis teoks oma ammu plaanitud käigu Blue Mountains'isse (Sinimägedesse). Sinimäed asuvad Sydney kesklinnast umbes 2-tunnise rongisõidu kaugusel. Kuna Martin oli seal juba jõudnud paar korda käia, siis võtsin selle väikese tripi omapead ette. Ärkasin hommikul kell 8, et võtta väike kehakinnitus ning pakkida seljakotti kõik vajaminev (veepudelid, fotokas, vahetussärk, läpakas, päikesekreem, banaanid ja üks virsik!). Läpakas nüüd väga vajalik just ei olnud , aga 2-tunnine rongisõit möödus filmi vaadates märkamatult ning tagasisõites oli hea võimalus vahetud muljed kohe kirja panna. Kuna minu silm ei olnud sellist loodust veel näinud, siis jättis eilne päev mulle vägagi suurepärase mulje... Infopunktis küsis sõralik tädike mult, et kui pikka matka soovin ette võtta, siis sai vastatud, et noo nii selline 4-tunnine võiks umbes olla.. ja kusjuures täpselt nii kaua mul läkski (pluss tunnike rongijaama edasi-tagasi käimine) , peatudes vast 5-10 minutiks, et energiavarusid täiendada ja ümbrust imetleda. Jalutuskäik viis mind mööda ülemist kaljuserva erinevatesse vaatluspunktidesse, kust avanesid imelised vaated allpool laiuvale vihmametsale ning hiiglaslikele kajuseinadele. Seejärel pöördus rada alla vihmametsa, kus tunde järgi oli temperatuur vähemalt 10 kraadi jahedam, kui üleval. Erinevad joad, taimestik, papagoid ja kaljuseinad, olid vaatamist väärt... Ja kui juba alla kord mindud sai, siis viimane kolmandik möödus enamjaolt ülesmäge minnes ning trepiastmeid neelates (siiani on veel maitse suus.. ja lihastes) - vahetussärk oli väga hea idee. Sinimägede kuulsaim vaatamisväärsus on kindlasti kolmest kaljunukist koosnev moodustis, nimega Three Sisters (Kolm Õde, pildil minu pea kohal). Ega siin jutuga nähtut kirjeldada on raske... seda peab ise nägema! Lisaks mälupiltidele, jäävad Sinimägesid veel meenutama ka 117 fotot, mis märkamatult klõpsutatud sai... (võite huvikorral osasid feisspukkist või orxist kaeda..).

"Tervitusi toome.. Palmisaarelt... dudududuuuu duduu.. "

PS! Pool aastat, pool reisist... nagu niuhti läinud... :)

Over & out...

Minu ajutise kiilaspäisuse põhjus...

Suuremat tähelepanu palun pöörata alates 15. sekundist.. :D
http://www.youtube.com/watch?v=cZ6tJpEYid0&feature=related

"Cha-cha-cha, two, three..."

Vahepealsed nädalad on siin mail suhteliselt rahulikult möödunud. Opera House on jätkuvalt ühes tükis ja samal kohal ning varese suuruseid nahkhiiri ja opossumeid, on Hyde Park endiselt täis. Üht-teist huvitavat olen siiski näinud ja teinud...


Teisipäeval, 2. veebruaril andsin ma siis esimese tunni Strathfieldi linnasosas asuvas Alex Schembri Dance Centre´is, mis asub minu elukohast u. 15min. rongisõidu kaugusel. Stuudio iseenesest on väga mõnus, tutt-uus ja hubane, ainukeseks miinuseks on vast puitparketi asemel põrandal olev mingisugune plastikimitatsioon. Tund ise läks samuti normaalselt ja järgmisel nädalal oli mul juba 2 tundi anda. Kuna tundub, et Alex ja kliendid on minuga rahul, siis sellest tulenevalt oli mul sellel teisipäeval juba 3 tundi järjest anda.. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis helistades nüüd ja kohe, saate 4-nda tunni kauba peale, täiesti tasuta.. :D ok, nali.. Tegelikult on asjalood nüüd nii, et järgmine nädal alustan juba kella 3-st päeval ja lõpetan kell 7, et siis ühte teise kohta social dancingule edasi minna.. Ja Alexiga on hetkel kokkuräägitud, et ülejärgmisest nädalast alustan samuti 3-st ja lõpetan alles pool 10.. ehk siis teisipäevad saavad olema päris pikad ja kurnavad nii vaimselt kui füüsiliselt (5,5 tundi järjest rääkida ei tundu just eriti lõbus..). Tunnid, mis ma annan, on üldiselt eratunnid, kas siis üksiku naisterahvaga või Noorte vanuseklassi paariga. Ja ülejärgmisest nädalast hakkan andma ka nendele Noorte paaridele grupitundi (rõhuga tehnikale). Üldiselt on meeldiv, et seal Schembri stuudios otsa peale sain ning koos sellega on hakanud vaixelt tööd ja selle tulemust juurde tekkima, kuid mis seal salata - natuke ebameeldiv ka, kuna kõik uued näod ja vaja ennast tõestada.. ning seda kõike inglise keeles... olgem ausad - kerge närvipoiss tuleb ikka sisse.. :) Kujutan ette, et tantsuvõõral inimesel oli nüüd eriti "põnev" seda lugeda (sry!), kuid tean, et nii mõnigi tantsuga seotud inimene loeb seda blogi (terivitused Teile ;)) ja eks endalgi kunagi hiljem hea lugeda, mis ja kus, näinud ja teinud olen.:)


5. veebruaril käisime Martiniga Sydney Eesti Majas, vastlapäeva õhtusöögil. Majja sisenedes tervitas meid esimesena, seinal rippuv Ilves, Toomas-Hendrik Ilves. (Muide.. sõin just mingit hiina kommi, mis maitses täpselt nagu halvaa.. aga see selleks..). Mitte just kõige uuema ja uhkema aula, kuid selle eest väga hubase, seina kaunistas suur seinamaaling Kalevipoja teemadel. Üks vanem tädi teadis rääkida, et selle maalis üks Eesti kunstnik (kelle nimi mul praegu meelde ei tule) ja et see saadeti siia väikeste tükkidena, mis siin siis hiljem kokku pandi. Kohal oli päris kirju seltskond.. enamuses siiski inimesed, kes siin All juba aastakümneid elanud ja seetõttu suht annelipeebolikult eesti keelt purssisid, või siis üldse ei purssind. Söögiks pakuti, nagu vastlapäevale kohane, hernesuppi ja vastlakukkleid. Peale sai rüübatud eestlasele kohaselt mõni pits koera-sugulase-jäseme-vedelikku.. :P Mis muide oli täitsa Eesti oma toodang, kuid paraku ka kiirelt otsa sai.. :D Hiljem liikusime veel mõneks tunniks, seal tekkinud seltskonnaga, Ebedrini (eelmises postituses mainitud) ja tema venna korterisse järelolengule. Oli tore! :)


Üritasin siin vahepeal ajalehes reklaamitud kuulutuse peale, tööle saada ka Arthur Murray Dance School´i, kuid kui grupiintervjuul suu lahti tegin ja mainisin, et mul Working Holiday viisa (max. tööaeg ühe tööandja juures on 6 kuud), siis enam pikka juttu ei olnud.. :D


Eelmisel laupäeval sain üle pika aja kokku ka Anngreti ja Hardiga.. Imelik küll, et kuigi elame samas linnas, siis Anngreti nägin viimati septembris ja Hardit novembri lõpus.. :D "Küll see aeg ikka lendab kiiresti.." :D Aga tegelt lendab ikka küll.. kui nüüd järele mõelda, siis peagi juba pool aastat täis.. Sellest tulenevalt, oli mida rääkida ja muljetada.. :)


Mis siis veel.. olen siin loomulikult võimalikult palju üritanud jälgida ka OM-i. Paraku meil siinne telekanal näitab ainult alasid, kus austraallastel ka sõna sekka öelda on olnud.. nagu näiteks mogul suusatamine, kelgutamine, lühirajauisutamine ja nüüd õnneks ka lumelaud. Teine "tore" asi on see, et ka internetiülekannetel on enamusel blokk peal, kui sa üritad siit mandrilt asja jälgida.. Siiski olen mingite imelehekülgede pealt natuke ka suusatamist näinud. Meeste sprinti muidu nägin, aga eestlaste veerandfinaalide ajal ülekanne katkes.. :S Kiku sõidu leidsin siis, kui autasustamine algas.. (Ja selle pärast ärkasin kell 4.4o hommiku.. :S) :D.


Viimasel ajal on ilmad olnud lausa suurepärased (minu jaoks).. sooja päeval ~25 kraadi ja öösel 20.. pole varem tähele pannudki, kui mõnus on tekiga magada.. :)





Egas midagi.. tsutsu frei!

;)

Linnahärra.

"No kui ma nüüd täna ka blogi ei viitsi kirjutada, siis vist jääbki kirjutamata.." - just sellise lause ütlesin ma endale täna lõuna paiku ärgates.. Eile sai uinutud veits liiga hilja, kuna sattusin "Tuulepealse maa" soonele, mida Etv kodukalt ilusti vaadata saab. Peab mainima, et oli päris meeleolukas ja omamoodi veider vaatamine (kuigi olen juba korra näinud).. kuna kontrast siinse ja kodumaise eluolu vahel, on ikka päris suur..

Mis siis vahepeal toimunud on.. Nagu eelmises postituses mainisin, kolisin ma 13. jaanuaril Michali juurest tagasi vanasse tuttavasse Alfred´s Parki hostelisse. Kuna samas hostelis elamine ei tundunud enam eriti paeluv, siis heitsin pilgu interneti avarustesse, eesmärgiga leida omale ase mõnes shared livingus (jagan tuba ja korterit suvalistega). Pärast kahte ööd hostelis, leidsingi omale 15. jaanuaril, sobiva koiku otse Sydney südalinnas - Darling Harbouri ja Queen Victoria Buildingu vahel asuval Kent Streetil.. Huvitav on asjajuures see, et kui algul tulin, siis elasin koos seitsme (!) korealasega (2 nuga ja 5 kahvlit) :D Nüüd vahetus vähemalt üks neiu prantslanna vastu, kelle nimi mul paegu meelde ei tule. :P Üldiselt olen oma valikuga vägagi rahul, kuna: 1. Odavam, kui hostel. 2. Super asukoht (200m Darling Harbourisse, 1km Ooperimajani) 3. Tasuta jõusaal, bassein. 4. Tasuta Wi-Fi (soetasin omale hiljuti ka aparaadi, millega seda kasutada). 5. Suur LCD telekas, kust oli hea Australian Openit vaadata ja ka paari nädala pärast algavaid olümpiamänge. 6. Korealased on suht vaixed ja ei käi närvidele. :D Ainsaks miinuseks on see, et minu ja mu narikaaslase, Obama (!), nari asub elutoas (mis on piiratud kardinaga).. sellega olen nüüdseks juba ära harjunud.

Vahepeal olen Martini ja Andresega (veel üks eestlane siin) mõned korrad Kings Crossis kossu loopimas käinud ning omad korrad ka jõusaali proovinud. Jooksmisega on viimasel ajal lood kehvemaks jäänud, kuna vasak põlv on vaixelt, aga järjekindlalt endast märku hakanud andma.. Kuna minu jalad on minu töö ja leib, siis ei hakka sihilikult asja hullemaks ajama, kuna tantsimisega saab isegi korraliku koormuse kätte. Vana hobune ei ole harjund enam sellise mahviga.. :D

22. ja 23. jaanuaril otsustasin veidi lisaraha teenida taaskord rämpstoidu parseldamisega. Seekord oli tegevuspaigaks taaskord Olympic Park, kus toimus iga-aastane suurüritus Big Day Out.Tegmist oli muusikafestivaliga, kus teisteseas astusid ülesse Lily Allen, Dizzee Rascal, Muse, Calvin Harris, Powderfinger jpt. Enda jaoks avastasin ühe päris huvitava bändi nimega Hilltop Hoods, hiphopi sõbrad - laske näppudel juutuubis käia.. :P Muidu oli üritus võimas, kuid ühtlasi kogesin ma ka oma elu KÕIGE kuumemat päeva.. :S Tegemist oli 22. jaanuariga, kui õhus oli ~45 kraadi ning tuuleiilist võis vaid und näha.. Lisaks oli mu seljataga, vast poole meetri kaugusel suured õlivannid, kus valmistati friikartuleid, dagwood doge ja muid jälkusi.. Peab mainima, et kui algul vaatasid inimesed veits imelikult, kuidas mu lõuaotsast tilkuv higipiisk nende hotdogi kastet lahjendas, siis hiljem oli see juba täitsa normaalne.. :D Ausõna.. see kuumus oli midagi müstilist.. :)

22. jaanuari hommikul, enne BDO-le minekut, oli mul veel tantsutrenn, kus Jenny tutvustas mind ühel tüübile nimega Alex Schembri, kes on samuti tansutreener ning kes omab ka mitmeid tantsustuudioid. http://www.schembridancecentre.com/ koduka andmetel on ta kunagine proffide maailmameister 10-tantsus ja Blackpooli Rising Stari võitja. Ühesõnaga... Jenny mainis talle, et ma otsin tööd ja küsis, et kas tal pole mulle midagi pakkuda.. Tuli välja, et tal oleks mulle tööd küll, kui ma piisavalt pädev ja sobiv olen.. Läbirääkimiste tulemusena annangi nüüd homme oma esimese proovitunni seal stuudios ja eks siis näis kuidas seal sujuma hakkab.. fingers crossed.. :P

Eelmisel nädalala sai taaskord oma tööalast cv-d täiendatud. Nimelt kutsus Martin mind appi ühe kolimisauto peale, kus ta mõne aja juba töötanud on. Eesmärgiks oli ühe Kuveidi miljardäri elamine kolida ühest hiiglaslikust häärberist veelgi hiiglaslikumasse häärberisse.. Mina töötasin seal 3 päeva, kuid Martin kolis seda maja ligi nädal aega.. ehk siis ei olnud just kõige pisem hurtsik.. :) Kuveidis on aga üks siuke "tore" traditsioonis, et abiellutakse oma lähisugulasega.. ehk siis see tüüp oma täditütrega.. :S sellest tulenevalt võis lähemal vaatlusel täheldada ka erinevaid väärarenguid nende lastel.. sick! Tüüp ise oli võrdlemisi sõbralik.. omas mitmeid restorane Darling Harbouris ja Circular Quays ning oli väga hea sõps Araabia kuningaga.. :D Lisaks teadis mees rääkida Tallinnast (Viru Hotellist), Tartust ja Pärnust.. kuna viibis nendes kohtades aastatel ´94 ja ´95.. vot on alles mälu härral.. :)

Reede õhtul sai esimest (!) korda käidud siin ka klubis. Kohaks oli George Streetil asuv "Ivy" ja tegemist oli suht fancy ja suure klubiga. Martin läks samal õhtul ühtede eestlaste pulma siin Sydneys ja afterpartyks tulid nad kõik sinna... Nende pidu oli kuskil katusel basseini ja värkidega.. Martini sõnul - puht-eht puffdaddykas.. :D Kuna mina jõudsin sinna hiljem siis mind sinna sisse enam ei lastud.. :( :D Sellest hoolimata tulid Martin ja Ebedrin (eesti tüdruk, kes kolis 6-aastaselt Saksamaale ja oli samuti võistlustantsija seal :)) koos minuga "tavainimeste" klubiosasse, kus chillisime varajaste hommikutundideni.

Aitab kah.. kõht läks tühjaks..

Peaks üle pika aja korralikku eesti toitu tegema.. keedukartulit.. külmkoorekastet jne. mmm... :P


PS. Juukseid on juba omajagu peas..

Teie kapten Oliver Truu