Kaua tehtud kaunikene..

Novembrikuu teisel teisipäeval (10.11), viisid sammud mind taaskord Bondile, et sõlmida leping Platform Models Managment´i nimelise modelliagentuuriga. Kuna hommikupoole, kontorist läbi astudes, ei olnud agentuuri omanikku Gordonit parasjagu kohal, siis otsustasin kasuliku heaga siduda ja mõned tunnid Bondi biitsil peesitades mööda saata.. Uimasena, paaritunnisest küpsemisest, liikusin jälle agentuuri poole ning sel korral oli Gordon täitsa olemas. Leping allkirjastatud , andis G mulle kahe College´i aadressid, kus toimuvad castingud mingite showde jaox. Uus lootus hinges, võtsin suuna taas Bondi Junction´i poole, kust minu edasist jalavaeva vähendas vana hea sõber piilupart..

11. novembri õhtune tantsutund, tõotas tulla õhtu nagu ikka, kuid minu kahel tantsupartneril, olid teised plaanid.. Suur oli mu üllatus, kui kuskil poole õhtu peal, hakkas kõlaritest kostuma tuttav viisijupp – Happy Birthday to youuu.. bla bla.. ja lauale ilmus künnlaleekitega kaunistatud tort. Möödus nii mõnigi sekund ja hetk, enne kui sain lõpux aru, et kogu see trall oli MULLE mõeldud.. :D Kuna oma teada oli mu sünnipäevani jäänud veel vähemalt paar nädalat, oli mu jahmatus päris korralik. Kui ma lõpux mainisin, et aga mu sünnipäev on alles paari nädala pärast, siis sain vastusex, et see on ju kolmeteistkümnendal, ja et tänane trenn on sellele kõige lähem... Nonniii.. siis ma lõpux jagasin lahti, millest selline arvamus tulla võis.. nimelt – inglise keeles ei kõla kolmeteistkümnes (thirteenth) ja kolmekümnes (thirtieth) , just kuigi erinevalt (eriti kui seda öelda keset tantsuõhtut, kõlariäärses lauas istudes).. No ega mul polnud sest midagi, üx sünnipäev aastas ongi kuidagi vähevõitu.. :D Kerge piinlikkuseõhetus tädide põskedel, asusime siis tordi kallale ja jätkasime oma treeningõhtut. :) Lisaks tordile, sain veel tädidelt õnnitluskaardid ning kingitusex tasuta pääsmed kahele, Captain Cook´i kruiisilaevale, mis hõlmab ka lõunasööki. Põhimõtteliselt saax ma ka kaks korda üxi minna, kuid see polex ikka päris see. Sellest tulenevalt, on sõber Jackol juba pikemat aega neelud käimas.. :P
Järgmise päeva hommikul , ootas mind ees esimene kahest castingust, FBI College´is. See casting oli huvitav selles mõttes, et see kestis umbes-täpselt 30 sekundit. Öeldi tere, mõõdeti korra pilguga üle, lubati sobivuse korral agentuuriga ühendust võtta ja sooviti head päeva.. et teil vale arusaam asjast ei jääx, siis mainin ära, et see käis sama kiirelt ka kõigil teistel modellihakatistel. ;) Järgmine casting toimus esmaspäeval, 16. novemril, UTS College´is. Seekordne üritus kestis isegi sutsu kauem.. vähemalt 3 pool minutit.. :) Esmalt mõõdeti mu rinna- ning vööümbermõõtu, seejärel tehti minust üx foto ning lõpux paluti ka paar korda edasi-tagasi jalutada.. Vähemalt ei saadud ilmaasjata kohale mindud.. :P

Vahepeal oli Sydneysse saabunud ka minu endine töökaaslane Eedeni Sportlandi päevilt, Jaanus. Jaanus saabus siia mandrile juba mõned kuud enne mind, kuid Sydneysse polnud ta veel sattunud. Central Station´i juures kohtudes, oli meil eesmärgix leida meile mõni muhe korter või majake, kuna jõulu ja aastavahetuse paiku on enamus hostelid ja hotellid täis bookitud ja kui ka on mõni vaba koht, siis hinnad on ülejäänud aastaga võrreldes mitmetes kordades kõrgemad. Esialgu tundus idee super, kuid lähemal uurimisel selgus tõsiasi, et kõik kohad tahavad saada päris kopsakat tagatisraha, mida meil hetkel kuskilt välja võtta ei ole. Nii siis on, paremate aegade ootuses, senini jätkumas minu juba ligi 3 kuu pikkune hostelielu karjäär.

Teisipäeval, seitsmeteistkümnendal novembril , käisime Jackoga kaemas, North-Sydneys asuvat Manly Beachi. Transpordivahendix oli seekord üks tore laevapoiss. Poole tunni möödudes olimegi Manly´s. Jacko pidi seal kohtuma ühe norrakast võrkpallitreeneriga, et arutada tema võimalusi, sellel alal leiva teenimisest. Jutuajamise tulemusena selgus aga paraku, et enne Jaanuari ei juhtu midagi. Vahepeal oli mulle helistanud Jaanus, kes kutsus meid Bondi ja Coogee randade vahel asuvale Bronte randa. Kuna idee tundus hea, siis paari tunni möödudes olimegi juba Bronte Beachil . Pärast mõnetunnist Jaanuse ja Erki (veel üx eestlasest Janni sõber) seltsis Brontel olesklemist, seadsime pimeduse varju all sammud ühe Oxford Streetil asuva kohviku poole. Põhjusex polnud mitte kohvinälg, vaid hoopis fakt, et seal pidi toimuma eestlaste pidu. Ohtra Kepitantsu saatel kohale jõudes, selguski, et kõik kohviku töötajad ja omanikud olid eestased, ja et pidu peeti kohviku lõpliku sulgemise tähe all. Õhtu jooxul sai nii jalga keerutatud, kui ka nii mõnigi emakeelne laul mahalauldud. Repertuaari kuulusid teiste seas ka Tõnis Mägi „Koit“, Code One´i „ On küll hilja“ ja nii mõnigi teine lege-hitt. Varajastel hommikutundidel hosteli poole astudes, viis tee meid läbi Hyde Parki, kus meeldiva üllatusena silmasime enneolematult pirakaid oravaid, kes lähemal vaatlusel osutusid hoopis opossumiteks. Kuna mul oli kaasas ka fotokas, siis läxki lahti suuremat sorti opossumijaht, mis kestis vähemalt tunnikese.Kuigi päevasel ajal neid seal pargis näha ei ole, jäi siiski mulje, et nad on inimestega suht harjunud. Selle tõestusex, sai mu sõrm, pärast tühja käe välja sirtutamist, ka väikest opossumiampsu tunda. :)

Laupäeval, 21. Novembril, käisime Jacko ja Vahuriga, kes oli meiega taaskord liitunud, taaskord Bronte rannal. Jaanus oli menuportaalis Orkut kuulutanud, et kõik eestlased on sellex päevax oodatud Brontele paarbikjuule. Kokku tuli meid kümneringis. Grillisime siis mõne pihvi (söögi-pihvi) ja vahetasime teistega reisimuljeid. Paraku olin mina ainuke jobu, kes sel õhtul veel tööle pidi minema, samal aja kui teises liikusid edasi Bondile.. :S Kesköö paiku töölt tagasi jõudes, läxime Jackoga veel paariminutikaugusel asuvasse Aussiebari inglise liiga jalkat vaatama.

Viimasel ajal on tekkinud meeletu isu eesti toidu järele. Nii me siis ühel õhtul valmistasimegi Jackoga hõrgu ning nostalgiahõngulise õhtusöögi, kus peaosas esinesid härrad Keedukartulid, ning kõrvalosades sekundeerisid preili Hakklihakaste ning madaam Hapukoore-aedviljasalat. Peab mainima, et midagi nii head pole siin veel söönud. Kiiduavaldusi tuli nii mõneltki hostelikaaslaselt, kes meie hõrgutist maitsesid ja hiljem vesiste suudega pealt vaatasid.. (ausalt öeldes läheb praegu seda kirjutades kõht kuidagi tühjax.. :P).

Viimasel ajal on Sydneyt ja kogu New South Wales´i osariiki tabanud korralik kuumalaine. Eile oli ligi 40 kraadi sooja ja peab mainima, et peale hommikuse poes käigu, väga konditsioneeriga toast jalga välja ei tõstnud. Õhtuks oli temperatuur paar pügalat siiski langenud, ning seega otsustasime Vahuri ja Jackoga linnapeale minna, kuna Ooperi maja esisel platsil toimus Australian Idoli´i finaal, kus spets külalistex olid Michael Buble ja Mika. Kuna meil pileteid polnud, siis sai üritust kaetud aia tagant, mis meenutas aegu, mil sai Tartu Laulualava ümber koeri vaatamas käidud.. :)

Kui Eestis öelda, et homme tuleb 20 kraadi jahedam ilm, siis ega väga ei kipuks ikka uskuma.. siin aga on see täitsa tavaline.. Selle tõestusex ongi eilsest neljakümnekraadisest leitsakust, tänasex alles jäänud napilt kahekümnekraadine vihmane esmapäev. Samas.. õhtusex jooxutiirux oli see vägagi sobiv ilm..

Nii.. olengi taaskord kroonika kirutamisega tänapäeva jõudnud. Loodan järjekordselt, et järgmine postitus tuleb vähe lühema aja pärast.. kuid pead ei anna.. jalga ei tahax ka hästi anda (läheb vaja veel).. Senix.. over & out..